Kaks koma viis kilomeetrit märkamisi

Suur osa teekonnast olen oma mõtetes. Siis märkan meest koeraga.
Ta kiirustab, koerale see ei meeldi. Kuid allub, ei vaidle. Teeb, mis vaja. Aga siis näeb kassi. Mees kirub valjuhäälselt kasside olemasolu. Algab võitlus kahe tahte vahel.

Tee on lörtsimärg. Kevad on õhus. Näen vanaprouat, selline elegantne. Ta tundub oma samme targalt sättimas, kiirustamine talle ei sobiks. Sellele ei mõtle meist mööda kihutav neiu, selline pidulik ja asjalik. Jalg vääratab, aga ta ei kuku. Pisut kohmakas ja piinlik, heites veel kiire pilgu pealtvaatajatele, aga liigub siis samaviisi edasi. Kuulen veel vabaprouat ütlemas: “Õnnetus ei hüüa tulles”.
Jätkan teekonda ning hakkan jõudma kesklinna.

Siin puuduvad erandeid, kõik suladanuvad. Kiire ei tundu valik, vaid kokkulepe, mida kõik usinasti täidavad.

Viimaks märkan veel valgusfoori taga seisvas luksusautos vihast ärimeest. Taob käega vastu rooli, midagi ei meeldi talle..seejärel viib tema v8 jõumoment ta järgmise valgusfoori taha.

Märkamine on valik. Märkamine on tasuta. Vahest annab võimaluse ka aidata.

 

You may also like...

Loading...