Sa ei igatse elu lõppedes, et oleks mul ikka olnud rohkem aega kontoris veeta, saanud kuus 1000 eurot rohkem, leidnud aina uusi kliente, sõitnud naabrist uhkema autoga, einestanud viie tärni restoranides, näinud kõiki kinos vändatud filme. Arvatavasti ei ole need olme küsimused esmased, mida hindame tagasi vaadates.
Mu vanemad on, järgmise nädala seisuga, abielus olnud 50 aastat. Neil on kuus last ja kuusteist lapselast, seitsmeteistkümnes on tulekul. Nad ei ole iseendale elanud. Nad on õpetanud meid elama. Nad on panustanud meisse. See ei ole olnud lihtne, aga see on olnud seda väärt. Nad on loonud midagi, mis kestab neist endist kauem ja see ei piirdu ainult järelpõlvega. Päev haaval, õhtusöök õhtusöögi järel, rõõmu ja mure hetkede kaupa, ehitati perekonda.
Hea asja ehitamine seisneb peamiselt järjepidevuses, mitte originaalsuses. Seda silmas pidades võib ju start up ettevõtlus olla hea algatus, aga mitte kunagi eesmärk omaette. Ta lihtsalt ei kanna.
Kui sa mõtled sellele “kui mul oleks vaid see, siis oleksin õnnelik,” siis suure tõenäosusega on tegemist millegagi, mis Arvo Pärdi sõnade järgi muutub viis minutit ennem elu lõppu – lakooniliseks tühjuseks. See väärtus, mida ehitame oma eluga, peitub pigem suhetes, kui asjades.
Me toodame betooni, avame juuksurisalonge, ehitame maju, künname põldu mitte millegi, vaid ikka kellelegi jaoks.
Loo väärtust, otsi väärtust – mis kestab kauem.
