Me tahame olla märgatud ja hoolitud. Me tahame olla mehed ja naised oma perekondades, keda austatakse. Me vajame sõpru ja tähendusrikkaid suhteid. Meis kõigis on vajadus olla keegi.
Patrick Lencioni on öelnud, et lihtsam on taluda türanniseerivat juhti, kui ignoreerivat, kellele sa üldse korda ei lähe. See mitte märkamine läheb niivõrd vastuollu meie sisemise igatsusega kuuluda ja olla ära kuulatud. Ja see nii sügav vajadus olla märgatud sunnib inimesi olema ja tegema asju viisil, mis pole alati sugugi jätkusuutlikud. Näiteks enda enesehinnangu parandamine teiste inimese arvelt. Poliitilised võitlused. Anda piitsa ja siis präänikut. Olema naabrist parem. Anda oma hing tööle ja rahale. Ilu nimel kannatama. Lõpuks minema vastuollu oma väärtustega.
Jah me räägime sellest, et kõik peaksid olema võrdsemad ja tolerantsemad, aga esimesel vajadusel kasutame tuttavaid, et saada tooteid ja teenuseid teistest kiiremini ja odavamalt.
Suur osa võrdse kohtlemise printsiibist on lihtsalt isekas soov domineerida.
Suur osa heategevusest on vajadus täita oma sisemist vaakumit hea teoga, mis paraku on pesuehtne isekas vajadus.
Altruism ettevõtluses ei toimi. Altruism poliitikas ei toimi. Altruism perekonnas ei toimi.
Me ootame tasu…alati.
Aga kuidas saab teha head nii, et su parem käsi ei tea, mis su vasak teeb? Kuidas luua ärisid ja perekondi, kus kultuur anda ja olla lahke on tähtsam vastuteenetest?
Kui lähtume printsiibist, et kõik mis meil on…on jagamiseks. Tänulik süda ei ole kade. Meil on süstemaatiline armastuse puudus.
Pakkusin ühel päeval abi vanaprouale poekotte vedada, ütles et ei ole vaja, saab hakkama, kuigi silmnähtavalt käis see kõik talle ülejõu.
Tänulik süda suudab ka abi vastu võtta.
Kokkuvõtteks on meil valik pakkuda suurepärast teenindust mitte jootraha pärast, vaid sellepärast et nii on õige teha. Me teeme oma tööd, sest meil on anded, me loome väärtust, sest me suudame seda.
Ära otsi võimalust olla tähtis, vaid tee seda, millel on tähendus. (Brian Houston)
