Üks minu noortest kolleegidest ütles, et ta on koju jõudes alati nii väsinud ja elukaaslane olla küsinud, et kas see töö on ikka õige, kui see kõik teda nii ära väsitab.
Ühest hetkest on meil on tekkinud arusaam, vähemalt osadel meist (arvatavasti edulugudest), et ainus õige töö on see, mille suhtes on kellelgi kirg ja mis ainult pakub, aga suurt midagi ei nõua. Aga enamus inimesi ei tee seda, mis on nende kirg. On siis põhjuseks vähe raha või tähelepanu. Hirm läbikukkuda või olla lihtsalt kuskil “stabiilsel” kohal.
Kim Kardashianil piisab ühe pildi üleslaadimisest, et teenida sadu tuhandeid dollareid, miks ei peaks sellist tööd siis tahtma iga teine? Ja tahavadki, üle kõige, mis iganes hinnaga.
Enamus tööst ei ole atraktiivne ega meeletult äge ega tasuv. Olgu siis arstid või õpetajad, koristajad või juhid… Nendes töödes ja kokkuvõttes mis iganes töödes on asju, mida lihtsalt tuleb teha, ilma milleta ei jõua me eesmärkideni.
Selge on aga ka see, et suur osa sportlasi on ülemakstud, mitte selletõttu et nad ei vääri saadud raha või nende töö on tühine, vaid sellepärast et kõik teised valdkonnad on alahinnatud. See aga algab sellest, mis lugu sa räägid töö kohta, mida teed. Kas näed oma tegevuses suuremat tähendust? Kas see muudab midagi? Kas see on tähtis?
Meil on võimalus otsustada milleski väga heaks saada, järelikult ka väärtust tõsta. Tõstame pakutava väärtust, seeläbi loome vajadust ja saame ka suurema sissetuleku. Kui aga keegi kohe ei märka sinu pakutud väärtust, siis keegi ikka märkab, ehk mitte kohe ja mitte seal kus tegutsed.
Muidugi kõik töö väsitab ja töö mis ei väsita ei loo ka väärtust.
