Mõni nädal tagasi sõitsin oma õega ühes autos ja jäime valgusfoori taha pidama. Ta viitas kellelegi Peetrikesele ja ütles, et näe jälle sõidab.
Ma vaatasin vasakule ja nägin kõrval autos tuttavat inimest…ma ei mäletanud ta nime, aga seostasin, et ju temast käib jutt. Lisasin veel, et olen temaga koos toimetanud ja et kas “jälle sõidab” tähendab, et tal vahepeal miskit juhtus?
Peagi saime aru, et õde rääkis linnavahel sõitvast rongist nimega “peetrike” ja mina kõrval autos olevast härrast.
Enamus meie organisatsioonide sisesest kommunikatsioonist käib e-maili vahendusel. Muidugi lisaks koosolekud ja jutunurgad. Aga harva on meil aega, et peegeldada öeldut ja küsida, kas vastaspool mõistis mida öelda soovisime ja küsida päris küsimusi, et kas midagi jäi arusaamatuks või et mis tekitab liigset stressi.
Kas on võimalik, et loodame liiga palju e-mailide ja üksikute koosolekute peale? Ning unustame, et kommunikatsiooni tase peab oluliselt paranema vastavalt ülesande keerukusele ehk mida keerulisemaks läheb ülesanne seda rohkem peame looma ruumi ja aega teineteise mõistmise leidmiseks.
