Päris alguses tuleb öelda, et kooliharidus on katki. Miks? Sest kool ei taga enam kellelegi edukat karjääri. Ammugi ei taga kool suurt heaolu eluks. Kõrgelt haritud ei tähenda aina paremaid töökohti. Haritud inimene ei tähenda kõige taibukamat, andekamat ja intelligentsemat. Me loeme edulugusid koolidest välja kukkunud tublidest äritegijatest ja juhtidest, kes justkui kooli kiuste said mis tahtsid. See tekitab aga küsimuse, milleks kool ja mida kool peaks tänapäeval üldse tegema? Miks peaks keegi kooli minema ja õppima töö kõrvalt, kuigi koolitused, online õpe, raamatud on kõigile võrdselt kättesaadavad? Mõistan, et kaevan endale nende väidetega auku, aga olge minuga kannatlikud.
Annan aru, et see „haridus on katki“ osa on pool tõde. Enamus minu üliõpilasi on täiskasvanud tööinimesed, erinevatelt positsioonidelt ja valdkondadest, linnadest ja ettevõtetest. Kõige noorem on ehk kahekümnendates ja kõige vanem üle viiekümne. Nad ei õpi, sest peab, vaid sellepärast et tahavad. Muidugi on nende seas ka neid, kes teevad kellegi või millegi survel. Sa oled keegi, kui sa oled haritud ei ole piisav, enam.
Sügisel lähevad sajad üliõpilased kooli, et õppida, midagigi. Olgu see jätkuvalt kodune „hääl“ mis ütleb, et kui sa ei õpi siis lõpetad Lihulas lasteaia kasvatajana nagu minu naise isa talle kunagi olla öelnud või siiras huvi saada milleski väga heaks, avardada maailma, luua midagi.
Kooli eesmärk oli toota kuulekaid tehasetöötajaid. Neid kes istuvad reas ja teevad, mis neile öeldakse. Ja see osa ei ole suures osas muutunud. (muidugi ei ole me enam seal, kus 20 aastat tagasi või rääkimata 50 või 100 aastat) aga me istume jätkuvalt reas, õpime hinnetele ja küsime, millal on võimalik järgi vastata. See osa on üllatanud mind õppejõutöös ehk kõige rohkem. Õppida hindele 5? Miks? Karta ebaõnnestuda, sest töö järgitegemine ei pruugi õnnestuda?
Ma mõistan, miks kool on katki, sest koolihariduse eesmärk alates industrialiseerimisest ei olnud luua loovaid ja motiveeritud inimesi, vaid inimesi, kes oskasid süsteemis käituda. Ja me oskamegi. Vastame küsimustele, oleme PISA testis andekad, aga kui jõuame ükskõik millise loov osa juurde, kus oleks vaja väljendada oma loovust jääb see hirmu taha kinni.
Nobeli võitja majandusteadlane jagab töö kahte, üks on asendatavad ja mitte asendatavad töö. Enamus mida inimesed teevad on asendatavad töökohad, sest alati on keegi nõus tegema midagi odavamalt. Ja siit jõuamegi mida kool teha saab, kui me otsustame õppida mitte hirmust lähtuvalt, vaid soovist olla asendamatu. See „asendamatuid inimesi ei ole“ sobib tööstusesse suurepäraselt, aga uus ajastu annab võimaluse inimestel eristuda, olla loovad ja teha midagi, millest päriselt hoolitakse.
Kool on suurepärane võimalus õppida midagi, milles me tahame ja soovime eristuda. Küsin seda küsimust nii üliõpilastelt kui oma töötajatelt. Mis on see, milles näed oma soovi kasvada?
Osad juhid mõistavad, et selles süsteemis on võimalik luua midagi, mis annab õpilastele tööriistad, et homme teha seda paremini, millega silmitsi seistakse. Muidugi kõiki juhte see ei huvita. Hoiak on õpitav. Hirmudest üle saamine on õpitav. Avatus on õpitav. Initsiatiivi võtmine on õpitav. Planeerimine on õpitav.
Me saame õppida pühendumist ja innovatsiooni. Me saame õppida juhtimist.
Seth Godin küsib: kui sul oleks valik, mida õppida, mida valiksid?
– Kui vana on maakera?
– Palju on õige maksta selle auto eest?
– Improvisatsioon
– Kuidas teha asju, mida keegi teine pole ennem teinud?
– Väikese maja ehitamine ja disainimine
– Tarkvara disain
Ma olen rohkem kooli poolt kui varem, aga sellise kus inimesed tulevad ja innustavad milleski, mis neile endal korda läheb ja mis aitab ühiskonnal nii sisemist kui välist jõukust hankida. Mina õpetan loovust, sest see on õpitav ja see on väga hea vahend innovatsiooniks ja probleemide lahendamiseks.
