…aga võrdsust ei tulnud.
Mis juhtuks, kui eemaldaks korvpallimängust kohtuniku? Lepiks kokku, et kõik teevad oma parima ja käituvad vastavalt reeglitele.
Elasin kaasa oma poja korvpallimängule. Minu meelest jättis kohtunik enamus vigu vilistamata, mida mu pojale tehti ja tema vead teistele tundusid marginaalsed.
Meil on olemas reeglid ja seadused ja me oleme nende täitmises kokku leppinud. Muidugi soovime me võrdsemat ühiskonda, aga me nõuame ka suuremat paindlikust seaduste täitmiseks ja see loob pinge.
Aga mis kui küsimus pole seadustes, mis teeksid meid võrdsemaks, hariduses, mis teeks meid edukamaks, vaid südame hoiakus, mis näeb kedagi ülema ja kedagi alamana, ahnus mis ei luba magada ja puhata ja nõuab pidevalt parem olemist.
Mis siis, kui me ei vaja enam ühtegi uut seadust ja regulatsiooni, vaid olemasolevate täitmist?
Seadus nõuab enda täielikku täitmist ja seda on raske teha, mitte et me seadust lugeda ei oskaks, vaid sellepärast et ei taha. Ikka enda kasu tõttu. Võrdne olemine muutus algab küll seadusest, aga ei loo veel võrdsust.
Mis juhtuks ühiskonnaga, äride ja eludega kui otsustame näha teiste kasu ennem enda oma, mis juhtuks riigiga, mille juhid on valmis ennem teenima, siis juhtima?
