Kehvaks klienditeeninduseks ei ole tegelikult ühtegi väga head selgitust. Tõsi, vabandusi jätkub. Alates sellest, et meile ei meeldi “ameerikalik” familiaarsus, vaid pigem põhjamaine ja tagasihoidlik lähenemine, mis pole tingimata halb, aga ei anna alust hoolimatuseks. Või siis, et me oleme vaesed ja ei jaksa paremat kvaliteeti tagada, palgata väärtuspõhiselt ja koolitada, pigem ütleme, et meil ei ole valikut. Ütleme, et teenindusega tegeleme hiljem, siis kui jalad alla saame.
Pole ühtegi head põhjendust, miks olla kellegi suhtes ebaviisakas või ebaõiglane, külm ja ignoreeriv. Kõik inimesed väärivad austust st kõik ja mitte ainult need, kes oskavad käituda meile sobival viisil.
Iga äri valib oma teeninduse strateegia. Mõni lubab vastata tööpäevajooksul, teised ei luba midagi.
Üks üliõpilane küsis kord, miks peaksime üldse klientidele mingeid lubadusi andma, teeme lihtsalt oma tööd ja “asi anst.” Aga ka siis, kui me midagi ei luba on meie tööl oma nägu. Lubaduse mõte on aga selles, et kui sa annad lubaduse ja täidad seda, tekib kliendil kogemus, mille eest ta on nõus mitte ainult maksma, vaid ka edasi soovitama. Nii luuakse bränd, kui sõnad ja teod käivad käsikäes ja logo ei puutu asjasse.
“Erakordse usalduse ehitamine on meie kõigi võimalus, mille initsieerib organisatsioon selleks, et saada privileeg taas teeninduseks”, ütleb Seth Godin. “See on nagu pankur, kes külastab sind haiglas, sest ta kuulis teiselt kliendilt, et olete haige.”
Suurepärane klienditeenindus on otsus.
