Viimasest loost on jäänud paus sisse, vist isegi kõige pikem alates 2012 aastast, kui blogimisega alustasin. Seega väike järgi jõudmine sellesse, mis teoksil. Muudan oma blogi formaati. Hakkan kirjutama rohkem tegevustest, mis igapäevaselt/nädalaselt/kuiselt käsil ning jätkuvalt selleks, et inspireerida neid, kes hoolivad inimestest ja arengust.
Tegevustest. Esiteks olen keskendunud kinnisvarabüroo arendamisele, teiseks haaravad minu ärkveloleku minu üliõpilased Mainoris, kellel on kohe kohe saabumas esimene tõsisem lõputöö kaitsmine. Muidugi kõige tähtsam on pere ja kirikutöö. Pere kohta ütleb uurimus, et enamuse osa eestlaste jaoks on perekond kõige tähtsam…ainult et tööpäevad lähevad pikale jms. Tahaksin uskuda, et ma olen oma elust midagi selleks õppinud, et teha nii, nagu keegi on öelnud, et hommikul tahad tööle minna ja õhtul rõõmuga koju.
Kinnisvarabüroo ei ole minu jaoks midagi uut, küll aga seda on koht nimega Arco Vara kinnisvarabüroo. 11 aastat olin kaasas äris nagu Uus Maa (aastani 2014). Selle aasta algusest alustasin ettevõtte juhtimisega ning kaks kuud on möödunud nagu eilne päev. Liiga detaili minemata tunnistan, et kui juhtimisse jääb auk sisse on lihtne rooste minna. Teiseks on juhtimisest oluliselt lihtsam rääkida ja koolitada (ma ei alahinda koolitajaid ega koolitamist) kui seda ise teha. Seega minu väljakutse anda ärile hoog ja inimestele rõõm luua erakordseid tulemusi on protsessis. Sellest lähemalt järgmises loos.
Üliõpilased kirjutavad ettevõtlusmooduli lõputöid. Moodul lõppeb ärilõuendiga, mis sisuliselt tähendab, et valitakse üks äriidee ning tehakse selle ümber üks tiir. See pole sama, mis äriplaan, vaid pigem põgus ülevaade sellest, kas äri on tehtav või mitte, kuni 20 lk. Meie kasutame selleks Osterwalderi ärilõuendit, millest on kasu igasuguste projektide “ärilise” poole kaardistamiseks.
Põhiline raskus, millega üliõpilased maadlevad seisneb selles, kas idee millele nad tulid on äri või soovunelm. Olen vist ka ise selles pisut süüdi, sest minu aines (äriline loovus) laseme mõtte nii lendu, et enam ei tee vahet taeval ja maal. Kuigi tõsiseltvõetavuse mõttes lõppeb teema ikkagi äriidee valideerimisega, selleks et teha vahet, mis on äri (jätkusuutlik) ja mis mitte.
Eesmärk on minna läbi õpiprotsessi ja öelda, et ma õppisin siit midagi kasuliku endale ja teistele. Ja siis oleks hea, kui õpitu viidaks ka ellu, sest mis kasu on intellektuaalsest pagasist ilma rakenduseta. Suur osa sellest õpiprotsessist on tegelikult töö iseendaga ja oma sisenarratiiviga. Kuidas me maailma näeme ja kogeme on suuresti mõtete vili, mida ma korduvalt ka enda puhul tajunud olen, et neid muutes muudan ka ümbritsevat.
Kokkuvõtteks. Äris ja elus ei ole täiuslikku tasakaalu. Etapid on elus erinevad ja uute asjade algus on intensiivsem, kui nende lõpp. Visioon on minna siit sinna (paremate lubaduste suunas) see on juhi töö, aidata näha miks siia jääda ei saa ja mis on sealt paremat, kuhu suundume. Muidugi ei ole see ainult juhi töö, ikka koos, kõigi nendega kes hoolivad.
