Teen tööd alustavate ettevõtjatega, seda nii kinnisvarabüroos kui üliõpilastega. Üks asi on alati ilmne, me alahindame ennast pidevalt. Üks vaikne hääl võtab ära kogu unistuse. “Ma pole vist selles väga hea”, “Ma olen alustaja”, “Kui nad vaid teaksid, kui vähe ma tean”, “Ma pole ikkagi vist selleks valmis,” See oli algaja õnn.”
Kõik on võimelised unistama ja looma alternatiivset tulevikku, vähemalt oma peas, aga vähesed oskavad tegeleda selle alahindava häälega, mis võtab jõu teha, mis vaja.
Üldiselt kipub see hääl inimesi peitu sundima ja tegema otsuseid, mis nõuaks vähem riske ja esil olemist. See annab omakorda võimaluse süüdistada süsteemi, teisi ja mitte võtta vastutust ande ja elu ees, mis meil on. Ja nii kaotame potentsiaali ja innovatsiooni.
Kuidas selle häälega hakkama saada?
Esiteks võta vastutus enda elu ees. Igaüks peab seda tegema, varem või hiljem. Me pole harjutamas eluks, vaid elu käib. Sul on päris palju anda. Päriselt. See on elu ja surma küsimus, kas julgeda elada või karta surra. Märgata ja panustada, õnne ja ebaõnne kiuste.
Teiseks ära otsi kirge, vaid lahenda päris probleeme, võid leida ka kire. Inimesel on oskus, mida loomadel ei ole, lahendada suuri väljakutseid, anda lootust ja pakkuda lahendusi. Just eile mõtlesin, et olen autokliima loojatele väga tänulik, õues oli 28 kraadi kuuma.
Kolmandaks need, kes on milleski täna head, on olnud milleski kehvad eile. Müük, äri, juhtimine, kirjutamine, laulmine on õpitavad.
Tee otsus tegutseda, ebaõnnestumine käib selle juurde. Õnnestumine on ebaõnnestumise astmelaud. Ära lase sellel häälel ennast alahinnata, sinu panus on kriitiliselt oluline.
Ägedat nädalat.
