Asi on selles, et me tahame tasu kohe peale pingutust. Muidugi oleme valmis pingutama, aga mitte ilma tasuta, vähemalt mitte pikaajaliselt. See hoiab meie motivatsiooni kõrgemal ja lisaks teadmine, et tasu üldse on tulemas, muidu me ju ei panustaks.
Teiseks otsime tasu aga kiiremini. Meie motivatsioon langeb, kui eesmärk tasu saada kaugeneb. Kui müügiinimene saab EI on see oht tema edasisele pingutusele, sest tasu on motivaator. (see ei pruugi olla üks tehing, mida müügiinimene ootab, see võib olla igasugune edukus).
Kolmandaks me ei taha oodata, sest tahame põnevust. Midagi tavapärasest väljaspool.
Mis mõte on teha midagi, mis kohest tulemust ei anna?
Sest enamus suuri asju sünnib selliselt, et suur hulk inimesi ei hinda ja ei näe vajadust, aga suure asja looja ei heitu. Tema esmane motivatsioon ei ole heakskiit.
Pikas perspektiivis kõik kolm – ei tasu peale pingutust, ei kiirem tasu ja ei põnevus ehita suurepäraseid perekondi ega organisatsioone.
Ehk tasub loobuda kõigest, kus kogeme vajadust kiirustada kiirustamise nimel. Saame paremateks ootajateks. (ja ehk võib olla ka toob see kunagi ka edukuse).
Päev haaval, tegu teo haaval ehitame homset, mis võiks olla tänasest parem.
Aitäh, et hoolid.
PS! Töötegija on oma palka väärt, tasu on samas enamat kui kuupalk. Viimast vajame kõik, tasu ka, aga see tuleb kannatlikkusega.
