Mitte ammu lugesin majanduslehest, et Lidl otsustas loobuda enda arendatavast personali tarkvarast. Investeeringu suurus, mis sinna läbi aastate tehti, oli kümnetes miljonites. Leiti, et ei ole mõttekas ise arendada (mis siis et seda tehti aastaid). Olemasolevad tooted tegevat töö ära.
Mõni inimene teeb tööd juba 10 aastat juristina, aga ei salli seda tööd. Muidugi tunneb ta juristi töö igat külge ja ka põhjuseid, miks talle see töö ei meeldi. Miks ta ei loobu? Sest ta käis õppis juristiks aastaid, investeeris aega ja ehk ka maksis suuri summasid ning loobumine tähendaks kõige selle minna laskmist.
Kui sul on piletid kinno ja teel kinno satud kokku kellegagi, kes on minemas sinu lemmik bändi kuulama ja tal on pilet üle, sest keegi jäi tulemata, mida vastad? “Oeh mul on kahju, aga mul on kino pilet olemas ja see läheks raisku?!”
Meil on sageli sellised valikud, lasta minna või hoida kinni milleski, mis tundub oluline.
Peamine, miks me minna ei lase on “mida teised ütlevad.” Olgu see siis aktsionärid, kellele tuleb põhjendada, miks me siiani ootasime või vanemad, kellele tuleb teatada, miks me kooli pooleli jätame, uut karjääri alustame või lihtsalt võtame aja maha, tehtud kulu kiuste. Otsustame minna hoopis teises suunas, mis sest, et eile sai tehtud teine otsus.
Mida teised mõtlevad omab suuremat jõudu, kui tunnistada julgeme.
Päris palju otsuseid, mida tegime 10,5,3 aastat tagasi, tuleb täna julgeda ümber hinnata. Isegi, kui see läheb maksma. Meie minevik ei pea defineerima meie tulevikku. See on otsus.
