Enamus teab anekdooti, kui õpetaja ütleb Jukule, et ta peab andeks paluma, kuna ta olla kellegi suhtes inetult käitunud. Ja nii ta ka teeb, aga intonatsioon on selline ladna, „No anna andeks.“ Keerates see naljaks.
Andestuse puhul ei pruugi sõnad tähenda muud, kui hetke soovi pinget leevendada ja konflikti vähendada. Tõeline andestus sisaldab aga muutust käitumises ja hinna maksmises.
Näiteks sõidab keegi mu autosse sisse ja rikub selle ära. Rikkuja esimene ülesanne on vabandada. Kujutage ette, et see on siiras, võib olla isegi pisarate rohke ja väga alandlik. Ta kinnitab, et enam nii ei tee ja emotsioon muutub üha ilusamaks. Ehk siis vabandab südamest ja otsib andestust. Ning ma annangi andeks. Samas on auto ikka katki ja keegi peab selle hüvitama. Ma võin selle enda peale võtta või siis kindlustus, aga keegi alati maksab.
Seega tähendab andestus hoiaku muutust ja hinna maksmist rikkumise suhtes. See on vastutus, mis harva on ihaldatav. Eriti suuremate eksimuste korral. Eri küsimus on, kes maksab. Andestus tähendab selle mõistmist, et keegi maksab ja sellel kõigel on hind.
Isegi, kui me ütleme, et kõigile tuleb anda teine võimalus, jääb alati hinnamaksmise küsimus, kes kannab kahju, kes võtab võla enda peale.
Andeks saaja alandlikkus (muutus) ei tulene seega enda hirmust ja soovist puhtalt pääseda, vaid talle osutatud armu suurusest. Mõtle, minu eest…
Andestus on tegu. Andestus muudab nii hoiaku kui tagajärje.
