Märkasin mõnd puud, mis aastate jooksul tuule soovile andnud alla. Just sealt kust tuul, sinna paendunud ka suund.
Märkasin puud, mis paistis nii kindel, et kostus kui öelnuks: “Mina ei kõigu, mul juured on maas.”
Kuid puu enesekindluse mõra oli märgata ta kõrvale langenud okstest… need reetsid ta hapruse, ta tugeva väe.
Ainult mõni meeter edasi lamas väsinud ja alla andnud puuräbal. Liikumatu ja katki.
Mu pilk jäi kasvama-asunud oksale. Kus alles paindus, loperdas ja kiikus! Tundus, et tuul teeb pigem nalja ja kõdi.
Nii ka inimene, tuulepuhang reedab ta hapruse.
Me kõik oleme inimesed, tuultest räsitud ja päikesest ehitud. Mõni lõbusam, kui teine. “Kes on inimene, et Sa tema peale mõtled?” Austus antakse, lugupidamine teenitakse ära. Kõik on väärt, kõiki ei saa usaldada.
Aitäh.
