Me armastame rohkem neid, kellele me saame abiks olla, kui neid, kes meid aitavad.
Võib olla kogeme lausa ebamugavust, kui keegi teeb meie jaoks asju, me tahame olla ise kasulikud. Meie ego saab sellest jõudu, kui tunneme, et teeme head. Seepärast ka heategu tekitab ” hea tunde.” Abi vastuvõtmisel on aga ego just peamine takistus ja hästi toidetud ego jääb alati ette abi küsimisel. Abi andmine ei tohiks olla segamini aetud sponsorlusega, kus mõlemad pooled lepivad kokku, et midagi oodatakse tagasi.
Kujutage ette, et teatud kultuurides on au küsimus, kes jõuab esimesena õhtusöögi arve makstud. See ei ole, aga uhkuse küsimus, vaid teenimise, kes teenib on suurem, kui keegi teine.
Aga tõde on selles, et me kõik vajame abi ja teenimine jääb tagaplaanile. Vajadus abi järgi võib olla tehtud meile ka väga keeruliseks. Kuulsin, et isegi toidupangast söögi saamiseks tuleb läbida bürokraatia, et kedagi abivajajaks tunnistada.
Küünilisus tapab inimlikkuse, see et keegi on petis ja tegi midagi kellegi hea käega, ei tee abi vajamist vähemaks. Me ei peaks igat küsijat usaldama, aga ka mitte arvama, et kõik on petised. Vahest on parem olla naiivselt hea, kui küüniliselt jokk.
Aeg on karm, tohutu hulk töötuid inimesi, kellel on reaalne mure hakkama saamisega, kuidas maksta oma arveid ja millest elada.
“Mida ma üldse oskan?” küsib keegi tundmatu homse ees. Ajad nagu sellised toovad välja palju ebakindlust ja hirmu esimene roll on võtta julgus. See tal õnnestus.
Tõde on selles, et paljudel ei ole praegu jõudu, otsast alustada. Positiivne mõtlemine järsku enam ei aita, inspiratsioonivideod ei aita, ärevust ei vaigista ka uni ehk ainult näiliselt suudab seda meelemürk.
Me kõik vajame abi. Leia üles inimene, kes sinust hoolib ja kellest sina hoolid. See oleks hea algus.
Ära jaga oma valu inimestega, kes sinust ei hooli või on omakasupüüdlikud.
Leia inimene, kes kuulab ja kuuleb, mis sul on öelda.
Kui sul on raske, otsi abi. Meil on sind vaja, meil on sinu panust vaja. Ära mingil juhul anna alla, isegi kui sulle tundub, et sul ei ole valikut. Alati on, alustuseks leia keegi kellega rääkida. Kindlasti on sul ja sinus midagi, millega saab otsast alustada.
Selle loo eesmärk on öelda, et abi küsimine on raskes olukorras kriitiliselt tähtis. Ära lase oma egol ette jääda. Alati on väljapääs, sa võid selleks vajada kellegi abi. Leia usaldusväärne inimene, alusta jagamisest.
Kasuta seda, mis sul on olemas…küsi mis mul on ja mida ma saaksin kasutada. Inimene on ainus, kes suudab luua muutust oma olukorda, loomad ei saa. Sul on võimalus, sa võid vajada selleks teist silmapaari, et seda näha.
