Vist mitte. Tundub, et armastus on müsteerium. Inimesed räägivad sellest, otsivad seda, kaotavad selle ja võitlevad selle eest. Aga mille? Mis on armastus?
Hollywoodi armastusel on patent juba ammu võetud. Sellel on lausa skript ja süžee, muutumatu ja igatsetud. Poiss kohtub tüdrukuga, üks tahab, teine ei taha, siis tahab ka teine ja siis tahavad mõlemad, siis enam ei taha ja siis lõpuks tahavad jälle.
Või siis Hamleti lootusetu armastus. Oskar Wildi hedonistlik armastus. Viimane tunnistas surivoodil, et pole kedagi neist poistest tegelikult armastanud, kes ta elus olid olnud.
Lapsena ütles isa mulle, et armastus on otsus. Pean tunnistama, et see ei ole kunagi kostunud eriti armastuse moodi. Armastus on ju tunne.
Kui armastus on otsus ja eriti selline, kus tuleb seista kellegi või millegi eest, mis sulle ei pruugi meeldida, siis ei kostu see armastus. Või siis alandumine, teiste vajaduste enda omadest ette poole seadmine. See ei kostu taas armastus. Ehk vastand armastusele. Aga võib olla siis ongi nii, armastuse vastand on enesearmastus. Ja see mida me armastuseks peame on tegelikult kõige ehedam enda armastamine.
Ema Teresa Kalkutast, armastas lihtsa armastusega orbusid ja pühendas oma elu neile. See oli otsus.
Kui keegi ütleb, et ei armasta sind enam, siis ta mõtleb, et armastab ennast nüüdsest veelgi rohkem ja sul ei ole talle enam midagi pakkuda.
A.Pärt ütles kord, et armastusel on ohvrimeelsuse hind. Enesearmastamise hind on katkised suhted. Enda armastus on isekas. Isekus on suurim kurjus. Ära mõista valesti, suur vahe on endast hästi hoolt kanda või olla enda armastuse lõputus orjuses.
Vähem, kui 2000 aastat tagasi kirjutas Apostel Paulus ühe laulu, mida nimetatakse armastuse ülemlauluks. Jumal on armastus. Armastus ei ole Jumal. Jumalat ei saa patenteerida.
