Inimese tahe on võimas asi. „Mees teeb, mis mees tahab.“
Seal kus on tahe, seal on ka edasi minek. Tahet on vaja arenguks ja muutusteks ja ellu jäämiseks.
Aga kujutage ette olukorda, kus tüdruk tahab abielluda mehega, kes on korduvalt karistatud ja tema eluviisid pole muutunud. Ainus argument tüdrukul on see, et ta armastab teda, see mees on ta elu õnn. Ükskõik mida sõbrad ütlevad, ta argumenteerib et nägi neid unes koos või lihtsalt tunneb, et see on õige asi ja midagi ei kõiguta teda. Ta tahab!
Või siis keegi, kes tahab röövida vääriskivi. Teda keelitatakse seda mitte tegema, aga tema tahe on kindel. Sellega lahendab ta oma majanduslikud raskused ja saab aidata nii paljusid inimesi.
See on tahe. Alati on asi tahtes. Tahet saab ratsionaliseerida. Kõike saab ratsionaliseerida. Selgitada ja põhjendada. Isegi asju, mis lähevad väärtustega konflikti. Kui laps ütleb, et ta ei taha kooli minna, siis lapsevanema tahe jääb peale. Piits ja präänik ei aita, karistamine ei aita, ähvardamine ei aita. Kellegi tahe jääb peale.
Tahte taga on tasu. Kui ma teen nii või naa saan tasu. See ületab ratsionaalsuse ehk mõistuse.
Ma olen nõus oma tahtest loobuma, et oma naisele rõõmu teha. Miks? Sest ma tahan. Ma olen teinud otsuse pühenduda sellele suhtele. Isegi, kui see mulle sama palju rõõmu ei too, nagu naisele.
Jah, inimese tahe on suur ja võimas ja vajalik. Meie Isa palve, aga ütleb ka, et „Sinu tahtmine sündigu…“
Kellegi tahe jääb alati peale.
