See oli klassiõhtu, 30 aastat tagasi, aga meeles nagu eilne päev. Enamus 30+ aastat tagasi on unustatud ja meeles üksnes asjaolud, mis piltide või juttude kaudu tuletatavad. Aga ei, see õhtu on meeles.
Tüdrukud olid ühel pool ja poisid teisel pool. Muusika käis ja kõik ootasid, millal keegi tantsima kedagi kutsub. Õpetaja utsitas mõlemaid pooli. Selline imelik pinge. Tüdrukud sädistasid niisama ja poisid tegid nägusid, nagu neid ei huvita. Aga jah, mina nii ei osanud, mind huvitas.
Olin see julge, see loov, see esimene. Astusin jalgadele ja suundusin tantsuks partnerit valima. Kummardusin julgelt ja tüdruk vastas jaatavalt. Ja siis see juhtus, ühelt jalalt teisele tammudes, hüüdis keegi valjult üle saali…”Elari, sa oled elevant.”
See on meeles siiani, see tunne, see häbi, alandus, hirm, see läbikukkumine.
Üks sõna võib muuta kõik. Võtta su loovuse, julguse ja usu, et sa suudad luua midagi, millest hoolida.
Kas sul on sellesarnast kogemust? Oled nõus jagama?
Ma pidin üsna teadlikult sellele 30+ aastat tagasi sündmusele lähenema, et öelda, ma tean kuidas sellest välja saab ja vastus pole “paks nahk” või “unusta ära.”
Kui sulle sobib, saadan homme loo sellest, kuidas teha see esimene samm tagasi, loovaks ja julgeks?
PS! Webinarini on jäänud 5.päeva!
