Eilne lugu lõppes sellega, et ma olin kaotanud usu endasse ja julguse astuda esile. See on sullegi ehk tuttav, kaotada jalgealune ja leida taas tee tagasi või edasi. Nüüd lühike lugu sellest, kuidas usu tagasi sain, kasvõi korraks. Aga ennem paar mõtet…
Kui olen kaotanud usu endasse, mida olen korduvalt kogenud, siis selle aluseks on identiteedi kaotamine. Ma lihtsalt ei tea, kes ma olen, rääkimata, mida teen.
See oli gümnaasiumi lõpuklassis, kui mu kirjanduseõpetaja pani mind kirja proosavõistlusele. Mäletan, et see oli üks A4 pikk proosa ja õppisin selle mõistagi pähe. Esimesed sõnad olid: „Vana mees läks üle kõrrepõllu…” Mul läks super hästi. Ma peaaegu võitsin. Tegelikult ei võitnud ka, sest esimene koht läks jagamisele, klassiõde Karin Raskiga.
Mäletan hetke, kui õpetaja klassi ees jagas tunnustust:”Elaril on loomulik oskus kaasata kuulajaid.”
Uuh, selleks korraks oli kõik taas paigas. Identiteet oli taastatud.
Just see ongi võti loovamaks muutumisel, sa tead kes sa oled. Aga see pole kõik, sest identiteet annab julguse esile astuda, aga kindlameelsus julguse luua.
Kui sulle sobib, siis edasi lähen nende mõtetega juba webinaril. Sobib?
Kui sa ei ole minu eelmisi lugusid lugenud, mis on mind toonud loovuse teemade juurde, leiad need minu blogist.
Seniks aga ilusat õhtut ja reedeni! (PS! Webinarini on jäänud 4.päeva!)
