Mu vanaisa oli 10 aastat vangis 3000 kilomeetrit siit eemal, Siberis. 10 aastat?!?! Samal ajal jäi tema abikaasa kolme tütrega koju “hakkama saama.”
Vanaisa kirjad koju olid täis igatsust ja nälga. Sügavat valu ja kurbust. Tal oli lootus, ta usaldas iga enda ja oma kallite hetked oma Jumala kätte.
Miks pidi mu vanaisa olema vangis? Kas need, kes ta vangi saatsid olid harimatud barbarid? Teise maailmasõja alustasid vägagi haritud inimesed. Ja ma ei ütle siin, et haritus on kurjast, vaid kurja poolt sama halastamatult kasutatav, nagu ka harimatus.
Me võime püüda “neid” mõista, aga see on ebainimlik, miks ühel ilusal päeval otsustab eestlane eestlast, naaber naabrit, vend venda, sõber sõpra.. ära anda oma lähedase, reeta. Miks peaks keegi eales midagi sellist tegema? Ma ei taha, aga pean mõtlema, kas ka täna on meie oma rahva sees reetmist? Mis tingimustes?
Usalduse haprus on uskumatu! Ja rikutud usaldus elab sageli põlvkondi edasi, isegi kui käesolev põlvkond ei peaks reetmisest enam midagi mäletama.
Aga me mäletame.
Me elame ajal, mil rahu on iseenesest mõistetav. Heaolu on iseenesest mõistetav.
Aga see on alati nii, et iseenesest mõistetav pannakse proovile. Ja siit ka selle loo puänt… vabadus vajab kaitset. Me mäletame ja kaitseme vabadust!
Vanaisa palvetas vaba Eesti eest.
Vanaisa andis “neile” andeks.
