“Fake it till u make it” võib ju olla julgustav, et alustada, aga selle väite suurim probleem on just “fake it” ehk teeskluses. Kui midagi pole see, mida ta paistab olevat võiks seda lausa pidada silmakirjalikuks. Aga…
See väite sisu otsib pigem võrdset võimalust alustamiseks, tähelepanu saamiseks, usalduse kasvatamiseks. Et kohe pilku ära ei keerataks, telefoni ära pandaks. Siiski…
Kõik, milles me saame olla ehedad, autentsed, tuleks seda ka olla. Näiteks müügitööd alustav müügiinimene saab öelda, et on alustav, aga tal on eriline võime, oskus eelmisest töökogemusest, mis on kasulik klientidele ka nüüd.
Või kui sa oled juht ja pole päris seal, kus võiks – ebakindel juht, kes katab ennast tiitliga või ebaküps juht, kes varjab ennast ülbusega võib valida eesmärgist juhitud elu ja eesmärgist juhitud äri. Vaatamata sellele, et ta pole juhina päris valmis. Kes meist oleks?”
Ülikond annab inimesele võimaluse, aga töö tuleb ikka ise ära teha. Ülikonnad määrduvad, ülikonnad võivad jääda suureks või väikseks. Ainult autetne kasvav inimene suudab hoida “ülikonda” korrektselt töös.
Näiteks saab keegi üleöö suure ettevõtte juhiks, keegi kellele “ülikond” uus ja selle kandmine võõras. Ei lähe kaua kuniks ilusast “ülikonnast” saab narts ja ettevõttest “räbalad.”
Väline peegeldab sisemist ja sisemine välist. Mõne aja saab petta, aga valel on lühikesed jalad. Juba seetõttu on parem olla aus, mis protsessis me keegi oleme ja avatud, mida mõistame ja täna oskame.
Muidugi pole see nii lihtne, kui siia kirjapandud kostub. Inimese ego, reputatsioon ja minevik on suured taagad. Seni kuni me läbi valusate õppetundide ja vahest vähem valusate õppetundide ei õpi avatust, tuleb meil leppida teeseldud juhtimise, teeseldud armastuse ja vahest ka teeseldud sõprusega, et ühel päeval jõuda sinna, kus me enam ei pea teesklema.
Parem on olla protsessis, kui täiuslik. Parem on avatus, kui peidetud nõrkus.
