Lugesin hiljuti lugu Tallinna lähivalla segadusest arendaja ja kohalike elanike vahel. Arendaja tahab tanklat rajada oma maale ja kõrval olevad koduomanikud on vastu. Vald ütleb, et inimesed olid ise lollid, et ei osanud lugeda detailplaneeringut.
Kellel on õigus?
Rabi juurde tulid mees ja naine, kurtes et mees eksib ja vastupidi, et naine eksib. Käisid siis korda mööda rabi juures. Mees rääkis kõik algusest lõpuni ära ja sai rabilt vastuseks, et mehel on õigus. Siis tuli naise kord. Naine rääkis kõik algusest peale ära ja sai rabilt vastuse, et tal on õigus. Kodus kohtudes ja vastust jagades olid nüüd mõlemad kimbatuses. Kummal on õigus? Otsustati minna koos rabi juurde, selgust nõudma. Kellel on õigus? Rabi vaatas, kuulas ja vastas – mõlemal on õigus.
Me nõuame õigust kohtuni välja, me tahame õigust, me soovime õigust, me otsime õigust.
Õigus ei ole alati sama mis õiglus. Igal võib olla oma õigus, see aga ei tähenda õiglust. Arendaja järgib detailplaneeringut ja oma tahet raha teha, aga see ei tähenda, et ta teeb õiget asja. Kohalikud elanikud tunnevad end ohustatuna ja petetuna, aga see ei tähenda, et nad saavad oma tahtmist. Vald püüab olla neutraalne ja vältida konflikti, aga see ei tähenda, et ta kaitseb kõigi huve.
Vahest on vaja kaitsda õiglust inimeste eest, kellel on õigus ilma õigluseta. Õigus ilma õigluseta on otsekui teerull. Vähem rulle ja rohkem teed, millele mahuvad ära paljud õiglased.
